"Hundipiim"

...edaspidi pikem lugu sellest elukast...
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Ainult surnud lepapuidul kasvab lepapässik (Inonotus radiatus), kes on väga sage kändudel ja lamapuidul lodulepikute sangleppadel, kuid kasvab tihti ka halli lepa seisvatel kuivanud tüvedel salu- ja soostuvates lepikutes. Seeneliha on sitkepuitunud ja radiaalkiuline (sellest ladinakeelne nimetuski). Lepapässiku viljakehi on kasutatud lõnga värvimiseks.
Peamiselt halli lepa puidul, aga vahel ka teistel lehtpuudel kasvab augustist oktoobrini sageli lepamampel (Pholiota alnicola). Seda seent tunneb kergesti üleni ere-sidrunkollase aromaatse, omavahel põõsjalt kokku kasvanud, vahel vihamaitseliste viljakehade järgi. Kübar on kuni kuus sentimeetrit lai, eoslehekesed ja jala alumine osa muutuvad vanalt roostepruuniks. Lepamampel ei ole söögiseen.
Halli lepa puit meeldib veel mitmele teiselegi mampliliigile, näiteks on meil nii surnud kui ka elusatelt puudelt juulist oktoobrini sageli leitud värskelt söödavat roostekollast mamplit (Ph. aurivellus). Kui lepamampel on puht puidusaproob, siis roostekollast mamplit peetakse ka poolparasiidiks.

Talveseened. Tõelist naudingut pakuvad seenehuvilisele ja isegi praktilisele seenelisele salu- ja soostuvad hall-lepikud, vähemal määral väga märjad lodu-sanglepikud hilissügisest varakevadeni, eriti aga soojadel, väheste plusskraadidega lumeta talvedel, milliseid viimastel aastakümnetel on meil olnud üsna tihti. Isegi miinuskraadidega külmad ööd, külmunud maa ning jää- ja lumekirme sellel ei takista mõnedel seentel viljakehade arengut ja kasvu...