""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Ja lõpuks ei saa talvisel ajal mööda minna lepapuidu väga tavalistest asukatest, nn. tardseentest, kelle viljakehad kujutavad endast mitut moodi värvunud sültjaid või sültjas-kõhrjaid mõnesentimeetrisi ebakorrapäraseid tombukesi. Jõuludest kuni varakevadeni hakkab hall-lepikus silma suurte mustade, tardunud-sültjate, omavahel liitunud libedate viljakehadega harilik süldik (Exidia glandulosa). Tema viljakehad võivad kuivanud seisvatel lepaokstel areneda mitme meetri pikkuste ridadena. Sage on ka ilusate kuldkollaste lehtjas-sültjate, väga pehmete ja limaste viljakehadega kollane kõhrik (Tremella mesenterica).
Tardseened on põhimõtteliselt söödavad. Nii käsitletakse neid ja ka tarvitatakse näiteks Kagu-Aasia maades, meil aga pole tava ega harjumust selliseid seeni süüa. Seepärast peame neid siiski mittesöödavateks.
Urvaseened. Lepaurbadega seotult väärib eraldi märkimist urvaliudik (Ciboria amentacea), kes kasvab halli lepa mumifitseerunud urbadel. Urvaliudik on meie kõige varakevadisem seen, tema lehtereoslad kasvavad jääkeltsa külmunud urbadest välja juba märtsikuus. Urvaliudiku viljakehad ilmuvad nii vara, sest lepp hakkab meil vara õitsema: urvad nakatuvad kotteostega just õitsemise aegu. Selliseid seenekesi varakevadises külmunud lepikus leida tundub esialgu isegi võimatuna, kuid mõningase küllaltki ebameeldiva roomamise järel märjas võpsikus kroonib otsijat kindlasti edu...