""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Seen on metsik

Akadeemik Erast Parmasto raamat "ühe seenevana seenelood" on osaliselt, nagu autor eessõnas mainib, kirjutatud mitut laadi väljaannetes ("Sädemest" ajakirjani "The Mycologist") varem ilmunud seenealaste artiklite põhjal, mida Parmasto on raamatu tarbeks vabalt muutnud ja täiendanud. Nende kaante vahel on väga erinevaid lühikesi kirjatükke, mis on kirjutatud valdavalt bioloogilisest, aga ka näiteks folkloristlikult või ka teaduspoliitiliselt positsioonilt.

Aivar Jürgensoni "Seened kultuuriloos" on, nagu pealkirigi lubab, veidi fokusseeritum. See teos on kirjutatud vaatepunktist, mille aluseks on alles eelmise sajandi keskpaiku tekkinud teadusharu etnomükoloogia, mis vaatleb seente osa maailma rahvaste folklooris, uskumustes jne nii minevikus kui tänapäeval. Muidugi on ka etnomükoloogia väga interdistsiplinaarne valdkond ning hargneb mitmes suunas laiali.

Ometi lugesin ma mõlemast raamatust välja ühe seeneriigiga seonduva tunnuse, mis seob kokku need raamatud ja - jättes kõrvale spetsiifilisemad piirid erinevate teadusharude vahel - teaduslikus mõttes nii erinevad vallad kui bioloogia ning inimkultuur.

Kuhu seen kuulub?

Me võime lugeda nii Parmasto kui Jürgensoni raamatust, kuidas seente liigitamine on teadlastele alati suuri raskusi valmistanud. Väga vanade looma- ja taimeriigi kõrval hakati alles 20. sajandi keskel rääkima eraldi seeneriigist. Nagu Parmasto lk. 44 kirjutab, pani August Vaga alles 1952. aastal selgelt kirja teadusmaailmas idanenud mõtte, et on olemas taime-, looma ja seeneriik. (Aivar Jürgenson kirjutab oma raamatus "Seened kultuuriloos" lk. 11, et seeneriik võeti mõistena tarvitusele 1939. aastal.) Sellest hoolimata ei ole mükoloogia end seniajani täisväärtusliku teadusharuna kehtestanud, ning seeneteadlasel tuleb uurimisraha saamiseks end Eestis ametlikus mõttes botaanikuks maskeerida, kirjutab Parmasto (lk. 100). Ka on mükoloogidel ühe või teise seeneliigi looduskaitse alla võtmist olnud raskem põhjendada, kui näiteks botaanikutel mõne taime kaitsmist (lk. 239). Ikka ei ole päris täpselt aru saadud, mis elukas see seen õieti on.

Kuid paljude elusolendite kuuluvus on veel hiljaaegu vaidlusi põhjustanud ka erialateadlaste hulgas. Jutt ei käi mitte näiteks samblikutest, mis kujutavad endast tegelikult seene ja vetika (st. taime) sümbioosi, nagu kirjutab Parmasto peatükis "Samblik pole samblik, vaid hoopis seen" (lk. 99-100). Asi on pigem näiteks kratikakas, hundipiimas, limasarvikus või mõnes teises limakus, mis pole "ei taim, seen ega loom", vaid kuulub omaette riiki (lk. 229). Molekulaarbioloogia areng võib edaspidi kaasa tuua aga mitmeidki ümberhindamisi mõnede seni seenteks, taimedeks või loomadeks peetavate liikide kuuluvuse osas...