""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kes külvab seeni? Pilguheit mükoloogia ja mütoloogia piirile. Aivar Jürgenson.

Seente järsk ilmumine ja sama kiire kadumine on pannud esivanemad päid murdma ning andnud alust erinevatele tekkelugudele. Mikroskoobi puudumine endisaegsete inimeste instrumentaariumis oli üheks põhjuseks, miks mõistatus seente tekkest - kusjuures ilma seemneteta - visalt püsima jäi. Nagu ütleb Porphyrius: "Seeni nimetatakse jumalate viljaks, sest nad ei arene seemnetest nagu teised taimed" (tsit Lionni 1978: 8). Rahvusvaheliselt on levinud veendumus (tuntud ka Eestis), et tegemist on maa niiskusega. Arvamus, et seened on nõia tekitatud vms (näiteks Birkfeld 1954: 5, Aumüller 1985: 72) oli üldine ka keskajal. See leiab kajastamist näiteks saksa herbalisti Hieronymus Bocki (1498-1554) teoses "Kräuterbuch" (1560). Seente kasvu on seostatud konkreetsete vegetatsioonihaldjatega, nn seenekääbustega, või Peetruse poolt äravisatud koogitükkidega, nagu see on tuntud saksa keelealal (HDA VII 1935/36: 28 jj), lisaks tunneb rahvusvaheline mütoloogia muidki seente tekkelugusid. Eesti materjalis assotsieeruvad seened kummalisel kombel peamiselt meteoroloogilise sfääriga. Uusaastaööl taevas paistvad tähed sügisese seenekasvu endena (KV 77, 164 - Maarja-Magdaleena, E 31653 (19) - Võnnu) või noore kuu soodustav mõju seenekasvule (RKM II 351, 246 - Jüri) mahuvad traditsiooni üldskeemidesse ega ärgita otsima olemuslikke seoseid seente ja taevasfääri vahel, kuid lisaks sellistele pakub eesti pärimus huvitavaid tähelepanekuid, mis neid seoseid hoopis konkreetsemas valguses näha või vähemalt aimata lubavad.

Juba emapiimaga on vist igaüks omandanud teadmise, et vihm paneb seened kasvama, seenevihma, mõiste on nii kujundlik, et sobib kasutada muudeski kontekstides. Kuna vihmaga kaasneb sageli müristamine, ei näigi selles esmapilgul midagi erilist olevat, kui rahvatraditsioonis seente kasvu ka kõue või välguga seostatakse. Kui jälgime aga tähelepanelikult sellekohaseid folklooritekste, siis märkame, et assotsiatsioonid seente ja kõue vahel on tegelikult iseseisvad, lausa intiimsed. Nii intiimsed, et vihm nende kahe kõrvale tavaliselt ei mahugi, näiteks: Kui kuiva välku lööb, siis külvatakse seene seemet alla (ERA II 260, 47 (5) - Märjamaa). Kui õhtuti lõi kuiva välku, siis külvas seeni (KV 77, 73 - Jõhvi). A. Moora teatel usuti Väike-Maarjas, et kuiv välk kartulivõtmise ajal tähendanud seente külvamist (Moora 1980: 589). Või ennustuslikumas seoses: Kui esimene pikne oli alles pärast jüripäeva, siis pidi palju seeni saama (KV 77, 42 - Räpina). Kui sui pal'lu müristab, siis tuleb rohkeste seeni (ERA II 260, 47 (5) - Märjamaa). Rahvakalendris on iseloomulik seentega seonduvate teadete kuhjumine pärtlipäevale, 24. augustile, mis arvati olevat seente külvi aeg. Võib-olla on see seletatav vanarahva arvamusega, et pärtlipäeval on hirmus ilm - nn pärtliraju, ja rajuilmaga käib ikka ka välk ja müristamine kaasas. Igatahes sisaldab Kirjandusmuuseumi rahvakalendri kartoteek pärtlipäevase seenekülvi kohta paarkümmend teadet. Antropomorfsete seente/seeneseemne külvajatena tunneb pärimus Vanaisa (Loorits 1951: 165), vanameest kolmejalgse valge hobuse seljas (RKM II 254, 260 (8) - Mihkli) või vanapoisse (ERA II 260, 47 (5) - Märjamaa, Loorits 1941: 50, Loorits 1951: 165, EV II 1983: 528). Kui viimase puhul osutab Loorits surnutekultusele, siis on siingi määravaks seos kõuega: surnute vaimud heidavad tulenooli taevast alla...