""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kärbseseen Loomingule
Peeter Laurits. Ettekanne rahvusvahelisel ehtekunsti festivalil "Nocturnus" 6.-9. septembril 2001 Pädaste mõisas.

Kavatsen rääkida oma kogemustest hallutsinogeense seene Amanita Muscariaga, punase kärbseseenega, mida ma nüüdseks olen tarvitanud üle kümne aasta.

Esimest korda sõin seda seent koos Leeloga lõuna eesti metsades. Peatusime ühes vana vesiveski kõrval asuvas talus, pärast seenelkäiku sõi kumbki toorelt kaks noort ja ühe vana kübara. Umbes tunni möödudes muutus seente algselt väga meeldiv maitse mu suus vängeks ja tekkis kerge iiveldus koos käte värisemisega. Süljevoolus suurenes järsult. Samal ajal tabas meid mõlemaid vaimustav eufooria, vaatasime aknast õuel siblivaid kanu nagu komöödiafilmi ja naersime silmad märjaks. Algselt ei kogenud me midagi hallutsinatoorset või üleloomulikku, lihtsalt kõik, mida me nägime, omandas erilise absurdse pidulikkuse ja tähendusrikkuse. Meeled järjest teravnesid, värvid muutusid eredamaks ja läbipaistvamaks. Samas oli järjest raskem oma pilku millelegi fokuseerida. Teisel pool järve askeldasid kaks punastes kuubedes meest traktori kallal. äkki hakkasid nad meie poole liikuma ja libisesid kiiresti üle järvevee. Meiepoolsele kaldale jõudes kadusid nad lihtsalt silmist. Umbes kahe tunni möödudes pärast seente söömist olime mõlemad muutunud uniseks ja heitsime magama.

Uni oli mul väga selge ja detailirohke, lendasin taevas tihedates rünkpilvedes ja tantsisin nedega kaasa, püüdes järgi aimata nende liikumist. Kui ma üles ärkasin, oli Leelo juba majast välja läinud, uni oli kestnud mõned tunnid. Läksin välja ja kogesin seniolematut meeleselgust ja nõiduslikkust. Ennistine selge suvepäev oli asendunud tiheda pilvisusega, vihma ei olnud sadanud, aga kõik lõhnad olid tuntavalt vihmajärgsed. Kõik mu ümber oli tavaline, tuttav maastik, aga muutunud oli minu vahekord kõiksusega. Kui ma vaatasin pilvi või puid, siis need liikusid minu pilgu taktis. Ma ei saanud aru, kas mina liigutan oma pilguga pilvi, või liigutavad minu pilku pilved. Kõik oli ergastatud ekstaatilise harmoonia tundest. Hingelised probleemid ja küsimused, mis mind varem vaevasid olid ühtäkki lahustunud või leidnud omale selgeid vastuseid. Niisugune ergastatud seisund kestis õhtuni, kui ma magama läksin...