""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Paradoksaalselt tuleb siinkohal appi seen ise. Douglas Rushkoff oma kultusteoses "Cyberia", võrreldes erinevaid psühhotroope, tuleb järeldusele, et mida lühema ajalooga on hallutsinogeen, seda kitsam on piirkond, kus ta aitab navigeerida. Austusväärse ajalooga seened ja kaktused kannaks nagu kaasas eelnenud tarvitajate kogemusi, ning transiseisundis on võimalik neile lähedale pääseda. Seda tunnet olen ka ise kogenud, kärbseseenega vähem (sest enamasti kulub hulk energiat iiveldamisele jt. füsioloogilistele vaevustele) Stropharia Cubensisega rohkem. Lisaks seenemehikestele võivad ilmuda ka mitmesugused teised vaimolendid, kui nad ka otseselt ei räägi, siis vahendavad nad teadmisi ja kogemust mingil muul viisil. Seda fenomeni ei oska ma tänapäevase teaduse foonil seletada kuidagi teisiti kui Rupert Sheldrake'i bioloogilise kommunikatsiooni- ja morfogeneetilise väljateooriaga. (Nende käsitlemise reserveerin siiski hilisemaks diskussiooniks)

Nendes teadvuse seisundites, kuhu punane kärbseseen on mind juhatanud, on väga raske vahet teha tegelikkusel ja unel. õigupoolest kaob see vastandus. Tegelikkus muutub millekski dreamtime sarnaseks. Minu teada kõigi Austraalia rahvaste mütoloogia keskseks põhimõisteks on Aranda k. Altjiranga , ingl k. Dreaming v. Dreamtime ehk eesti keeles muinasuni. Muinasuni märgib niihästi kauget muinasaega, mil tootemlikud esivanemad lõid maailma ja mil said alguse pärimused, kui ka põlvest põlve edasiantavat informatsiooni, traditsiooni ennast, ühtlasi võib see olla transilaadne seisund, milles muinasune-aeg justkui ärkab uuesti ellu, aegadetagune pärimus muutub vahetult kaasaegseks ja maailma loomise tööd on teatud mõttes võimalik jätkata.

Selline kogemus on olnud eriti tugev just kärbseseene puhul eriti siis kui tarvitada teda samas looduslikus keskkonnas, kus ta on kasvanud. Koos seenevaimuga muutub kontaktseks kogu loodus, iga lehekese ümber on helendav nimbus, taimed, elukad ja haldjarahvas annavad vihjeid ja juhatusi ekstaatilise õndsuse leitsakus. Minu arvates on see muinasjuttudest teada seisund, kui inimene omandab mingitel asjaoludel näiteks lindude keele. Täiesti erilised mõõtmed võib omandada seeneteekond siis, kui sinna kaasa võtta mõne tuttava looma. Olen seal käinud nii oma koera ja kassiga. Loomadele ei ole vaja seent sisse sööta, nemad korjavad selle üles otse eetrist, piisab kui nende peremees on tarvitanud ja neile lähedal püsib. Sellises seisundis on nad näidanud mulle asju, millele mul üheski seisundis ligipääsu ei ole.