"Hõbehall vöödik"

...ma pole sugugi kindel. Isegi kui on, siis mittesöödav...
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Nende sadade miljonite aastate jooksul arenes mükoriisa aina edasi. Tänapäeval lahterdatakse mükoriisat lisaks veel: Ekto-, ektendo-, arbutoidne, monotropoidne, erikoidne, orhidoidne mükoriisa.
Ektomükoriisa on tekkinud Keskaegkonnas, vähemalt kriidiajastu alguses, kui arenesid esimesed männilised. Hiljem on ektomükoriisa arenenud iseseisvalt paarikümnes õistaimede sugukonnas (meil kaselised, pöögilised, pajulised, pärnalised ja mõned teised), eriti kaheidulehelistel puittaimedel. See mükoriisatüüp valitseb parasvöötme okas- ja segametsade ning troopiliste alade liigivaeste vihmametsade ja savannide puudel.
Ektomükoriisa on erinevalt arbuskulaarsest täheldatav ka palja silmaga, sest taimejuurt katab seenmantel, mis võib värvuselt ja struktuurilt tugevasti varieeruda. Seenmantli all asub Hartigi võrgustik - seenehüüfidest ümbritsetud juure epibleem ja/või koorkihi rakud. Ektomükoriisas ei tungi seenehüüfid läbi taime rakukesta, välja arvatud siis, kui taimejuured vananevad. Hartigi võrgustikku võib talitluselt kõrvutada arbuskulitega.
Ektomükoriisat moodustab enamik metsas kasvavaid söögi- ja mürgiseeni (näiteks pilvikud, riisikad, puravikud, kukeseened, heinikud jt.), kes kuuluvad peamiselt kand-, aga ka kottseente hulka (vastavalt Basidiomycota ja Ascomycota). Ektomükoriisaseeni teatakse maailmas umbes kuus tuhat liiki, ent puuduliku uurituse tõttu võib oletada, et neid on kümneid tuhandeid...