"Tuletael"

...möödunud sajandi teise pooleni vajati seda seent eeskätt tule süütamiseks. Kui tikke ja tulemasinaid veel polnud või need olid õige kallid, saadi tuld tulerauaga ränikivi toksides. Sädemed pidid langema salpeetrilahuses immutatud taelale, mis kohe leegitsema hakkas, kuid ära ei põlenud...
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Ektomükoriisa.

Suhteliselt väike osa taimedest (umbes 3%) moodustab ektomükoriisat, kuid samas kuuluvad siia väheste eranditega ainult puittaimed, mis haaravad enda alla suuri metsaalasid nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Kõik põhilised põhjapoolkera boreaalsete ja parasvöötme metsade puuliigid (näiteks sugukonnad Pinaceae ja Fagaceae) moodustavad ektomükoriisat ning sama kehtib ka lõunapoolkera parasvöötme ning subtroopiliste metsade (sugukond Myrtaceae) kohta. Kuigi troopilistes vihmametsades esineb puudel enamasti arbuskulaarne mükoriisa on ka siin erandeid. Näiteks Kagu-Aasia vihmametsade oluline sugukond Dipterocarpaceae koosneb peamiselt ektomükoriisat moodustavatest puuliikidest. Ektomükoriisat moodustavad seened kuuluvad kandseente (Basidiomycota) ja üksikutel juhtudel ka kottseente (Ascomycota) hulka. Enamus kandseente hulka kuuluvaid jala ja kübaraga viljakehi moodustavaid söögiseeni nagu puravikud, riisikad ja pilvikud moodustavad puudega ektomükoriisat. Samuti kuuluvad ektomükoriisa moodustajate hulka rida seeni, keda on varem peetud puitu- või muud surnud orgaanilist ainet lagundavateks organismideks. Ektomükoriisa iseloomulikumad anatoomilised tunnused on seenmantel ja Hartigi võrgustik. Seenmantel ehk tupp on tihe seenehüüfide võrgustik, mis ümbritseb koloniseeritud taimejuurt. Peale seenmantli teket juurekarvad kaovad ja kogu antud juureosa ainevahetus mullaga saab toimuda ainult läbi tiheda hüüfivõrgustiku. Seenmantlist tungivad üksikud seenehüüfid juure välimiste, epi- ja eksodermi, rakkude vahele ning seal harunedes moodustavad tiheda nn. Hartigi võrgustiku. Hartigi võrgustiku puhul ei tungi seenehüüfid kunagi juureraku kestast läbi vaid jäävad alati rakuvaheruumidesse. Seega peab ektomükoriisa puhul, erinevalt arbuskulaarsest mükoriisast, aktiivne ainete transport läbima ka juureraku kesta. Seenmantlist eemalduvad mulda, kas üksikud või sageli ka kuni mitmekümnest hüüfist koosnevad seeneväädid, mis tavaliselt moodustavad mullas tiheda ja laiaulatusliku hüüfivõrgustiku ehk mütseeli. Hästi väljaarenenud mütseel võib omavahel ühendada mitmed lähestikku kasvavate taimede juurestikud, mis on ka katseliselt kinnitust leidnud (Smith & Read 1997)...