"Kännumampel"

...lisaks väga heale maitsele on sellel kännuseenel teinegi hea omadus. Nimelt peab riisikaid enne purki või pannile panemist kupatama, kuid kännumamplid võib niisama seenekastmesse lisada või pitsale asetada. Samuti on kännumampel hea seen marineerimiseks...
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Erikoidne, arbutoidne ja monotropoidne mükoriisa.

Need kolm mükoriisa tüüpi esinevad kanarbikulaadsete (Ericales) seltsi kuuluvatel liikidel. Erikoidne mükoriisa esineb peamiselt sugukondades Ericaceae (levinud kõikjal maailmas), Epacridaceae (Lõuna-Ameerika, Indoneesia, Austraalia) ja Empetraceae (peamiselt kõikjal põhjapoolkeral) ja teda iseloomustab anatoomiliselt seenehüüfide sissetungid juurerakkudesse ning seenmantli ja Hartigi võrgustiku puudumine. Erikoidset mükoriisat moodustavad seened kuuluvad kottseente hulka, arbutoidset ja monotropoidset mükoriisat moodustavad aga kandseente hulka kuuluvad liigid. Ilmselt on see üheks põhjuseks seenmantli ja Hartigi võrgustiku esinemisele viimaste puhul, kuigi ka siin esinevad hüüfide sissetungid juurerakkudesse, mille kaudu toimubki ainete vahetus.
Monotropoidset mükoriisat moodustavad mittefotosünteesivad taimed (Eestis näiteks seenlill), kes sõltuvad kogu elutegevuse vältel seente poolt transporditavast orgaanilisest süsinikust ja on seega mõnevõrra sarnased mittefotosünteesivatele orhideedele. Seened, kes monotropoidset mükoriisat moodustavad, kuuluvad teadaolevalt perekondadesse tatik (Suillus), juurepähkel (Rhizopogon) ja sugukonda Russulaceae (siia kuuluvad riisikad ja pilvikud). Kõik need seened moodustavad puudega ektomükoriisat, mille kaudun transpordivad seenlillelistele vajalikku orgaanilist süsinikku.
Kogu seenlill, nii vars koos teda katvate soomusjate lehtedega kui ka varre tipul kobarasse koondunud õied on ühtemoodi kahkjad valkjaskollased. Kõige hoolikama otsimisegagi ei leia seenlillel rohelisi lehti. Kuna seenlill ilmub just seeneajal, juuli lõpus ja augustis, siis satuvad seenlille esimest korda märkavad inimesed tavaliselt hämmeldusse ega tea, kas pidada seda kummalist metsaasukat seeneks või taimeks. Ometigi on vahajast seenelikust välimusest hoolimata tegemist taimega, mille maapealset osa me näeme vaid lühikesel õitseajal. ülejäänud aja veedab seenlill varjatult mulla all. Seenlill kasvab kuivades männikutes, tema õied kerkivad samblapinnast 10 - 25 sentimeetrit kõrgemale. Mõnikord võib teda leida ka varjulisest kuusikust. Igal juhul kasvab ta aga okaspuude läheduses. Sobivates kasvukohtades on seenlill tavaline kogu Eestis. Tavaliselt kasvavad seenlilled ühe- kuni kolmekaupa koos, kuid mõnikord kohtab ka suuremaid, kuni kümnetaimelisi rühmi. Suurema osa seenlillest moodustab longus kobarjas õisik, mille alumised õied on väiksemad, tipmised aga tunduvalt suuremad. õite kahvatu värv ei torka silma ka putukatele, kuid neid meelitab seenlill ligi tugeva meeldiva lõhnaga. Et seenlillel puudub klorofüll, ei saa ta roheliste taimede kombel endale ise mineraalsetest ainetest toitu valmistada, vaid peab toituma valmis orgaanilisest ainest. Selleks kasutab ta üsna kavalal kombel seente abi. Seenlille juuri ümbritseb tugev seeneniitidest tupp - ektomükoriisa. Sama seeneniidistiku teine osa on aga ühenduses mändide või kuuskede juurtega ja moodustab nendega samuti mükoriisa...