"Kollane kõhrik"

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Jõuludest maikuuni saab hall-lepikusse siseneja esteetilise elamuse kirgaspunastest kausikestest, mis kinnituvad lühema või pikema jala (kuni viis sentimeetrit) ja pika pseudoriisa abil maha varisenud, maasse süvendunud lepaokstele. Sageli kasvab neid suurel hulgal. Aprillis on lepiku tihti veel külmanud maapind mõnel pool seentest lausa punane. Tegemist on ühe Eesti kaunima seenega - hariliku karikseenega (Sarcoscypha austriaca).
Huvitav on jälgida eoste vabanemist. See juhtub siis, kui viljakehasid nõrgalt raputada või neile kergelt peale hingata: õhku paiskub silmaga hästi jälgitav valge eostepilveke. Karikseene viljakehad süüa ei kõlba, ent lillevaesel ajal saab seenest koos rohelise metsasamblaga valmistada väga ilusaid ikebanasid.
Seda liiki on senises kirjanduses käsitletud laias mõttes, vereva karikseene (S. coccinea s.l.) nimetuse all, uuemal ajal on see liik jaotatud neljaks pisiliigiks ja samanimelist liiki kitsamas mõttes kindlatel andmetel veel seni Eestist leitud polegi.

Hall-lepikutes näeb talvisel ajal veel teisigi huvitavaid seeni, kes kasvavad mitmesugustel lehtpuudel, sealhulgas leppadel. Mahalangenud, metsakõdusse ja maapinda süvendunud lepaoksakestele ilmub oktoobrist juunini, eriti aga talvekuudel ka talinigerik (Tubaria furfuracea), kelle väga väikesed ja vähe lihakad viljakehad on paraku mittesöödavad...