""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Asjatundlik lugeja ilmselt sooviks siinkohal leida bioloogilise liigi kohta oskussõna koos ladinakeelse vastega. Põhjus, miks ta seda siit ei leia, on lihtne: selle sültja olluse puhul pole alati selge, kas liigitada teda seente või vetikate hulka. Rahvaluuleuurijate näpuharjutused bioloogide töömail on vahel paraku segadusttekitavad. M. J. Eisen nimetab pilvetükke seenteks: "Tõepoolest kuuluvad pilvetükid seente hulka (Tremella Nostoc L.), mis kuiva ajal peaaegu nägematud, pärast vihma aga paisuvad ja süldisarnase näo omandavad." (Eisen 1926: 59). M. J. Eisenist alates on vist küll kõik rahvaluule uurijad, kes selle küsimusega tegelenud, neid järjekindlalt seente hulka arvanud. On see aga alati põhjendatud? Nii mõneski tekstis võib kirjelduse järgi ära tunda hoopis vetikad. Kindlasti on vetikatega tegemist O. Looritsa poolt kirjeldatud nähtuse puhul. Käsitledes pilvetükkide teemat liivi usundis, kirjutab ta: "Aga neid nimetatakse ka merepilved ehk veepilved, tulevad ka merest randa otsekui konnakoed, eriti kevadeti mere õitsemise aegu on neid väga palju." (Loorits 1926: 59-60).

Kui enamikul juhtudest on tegemist limaseentega - põhiliselt nimetatakse liiki Tremella nostoc, siis alati pole konkreetse liigi määramine sugugi kerge: traditsiooni dominandina hõlmab pilvepala erinevaid bioloogilisi liike. Eestist pärinevate teadete järgi võivad pilvetükid olla valged (Räpina, Põlva), sinised (Simuna, Järva-Madise), kollased (Simuna, Kolga-Jaani), hallid (Võnnu), rohekad (Võnnu), üksikteate põhjal on pilvepala alguses valkjassinine, hiljem vananedes muutub kollakaks (Kolga-Jaani). On selge, et pilvetükkideks nimetatakse erinevaid bioloogilisi liike. Küsimusele, millise limaseenega igal üksikjuhul konkreetselt tegemist on, ei saa tegelikult üheselt vastata. Erast Parmasto väide, et teised limaseened pole usundis erilist tähelepanu pälvinud, vajab mu meelest täpsustamist. Näiteks nimetab ta näsaroostet (Parmasto 1988: 321). Tegelikult on võib olla sedagi limaseent peetud pilvetükiks. Olen leidnud rahvaluule arhiivist teate, millest selgub, et pilvetükke usuti asuvat kadakaokstel (Saareste, MK Tikerpuu (574) - Pühalepa khk), mis on tüüpiline näsarooste kasvukoht. Vanarahva printsiibid bioloogiliste liikide lahterdamisel ei olnud nii ranged kui bioloogidel

Ka Lycogala epidendrumi puhul, mis arhiiviteateil esinevad paikades, mida bioloogid tunnevad hundipiima kasvukohtadena, võiks oletada seost pilvepalaga. Hundipiim kujutab endast 3-15 mm läbimõõduga oranzhroosasid kerajaid moodustisi. Erast Parmasto andmeil esineb hundipiim maist hilissügiseni kändudel, rontidel, aiapostidel jne. Kesta katkivajutamisel tungib neist välja eredat värvi piimjas plasma. Parmasto arvates on nimetus hundipiim ilmselt puhtkirjakeelne: lycos - hunt, gala - piim (Parmasto 1987: 368). Huvitav on siinkohal märkida, et rahvasuus on pilvetükke nimetatud hundiokseks (ERA II 12, 190 (56) - Simuna khk - R. Viidebaum (1928-29)). Samas ei saa välistada ka hundipiima ja puugipasa (vrd piima maha jätva puugi) võimalikke seoseid. Teateis puugipasast ja pilvetükkidest on sarnast: nii nagu puugipasast, hoiti eemale ka pilvetükkidest, et neist ei saaks haigust. Nii nagu puugipask, põletati ka pilvetükid kahju hävitamiseks ära (E 8 12, 25 (73) < Kadrina khk - M. J. Eisen)...