""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Kui seene häguseltmääratletavus veel piisavalt veider ei tundu, siis leiab selle eluka kohta Parmasto raamatust veel tohutu palju kummalist. Kas te näiteks teadsite, et maailma suurimad elusolendid pole vaalad või elevandid, vaid hoopis seened? Näiteks ühe Eestiski hariliku puuparasiidi, tõmmu külmaseene isend võttis paar aastat tagasi USAs enese alla 9,65 ruutkilomeetrit?! Jutt ei käi küll linnasuurusest hiigelkübarast, vaid seeneniidistikust, mis maa all elab ja hargneb. Või teine näide: on teada, et mõned bakterid võivad ellu ärgata pärast 10 000 aasta pikkust und igijääs, kuid ellu õnnestus äratada ka seeneeosed, mis olid Gröönimaa liustikus leidmist oodanud 140 000 aastat!

Taevane elukas

Aivar Jürgenson kirjutab oma raamatus, et etnomükoloogia tekke tõukejõuks sai Lääne kultuuri taastärganud huvi mõnede seente hallutsinogeense toime vastu. Mitmete põhja-Euraasia rahvaste usundis on olnud (Aasia kirdenurga rahvakildudel on siiamaani) oluline koht punasel kärbseseenel, nii nagu Ameerikas peeti traditsiooniliselt lugu teatavatest paljakuliikidest. Etnomükoloogia rajaja R. Gordon Wasson leidis, et india mütoloogiast tuntud imejook soma on kärbseseeneleotis (lk. 163). Jürgenson ei pea võimatuks, et ka läänemeresoomlaste esivanemate kultuur võis olla šamanistlik ning nõnda ka seotud kärbseseene rituaalse tarvitamisega. Mingeid tõendeid selle kohta muidugi pole.

Kuid Jürgenson rõhutab, et mitte ainult teatavate seente hallutsinogeensus pole põhjuseks, miks seeni on paljudes kultuurideks peetud ebatavaliseks, mitte inimeste, vaid "väljaspoolsete" olendite - surnute, vaimude, päkapikkude, jumalate jne - valda kuuluvaks. Oluliseks põhjuseks on ka seente otsene seotus taevast langeva vihmaga: nii kui tuleb vihma, eriti äikesevihma, on põhjust hämmastuda selle üle, millise kiirusega metsa all seened kasvama hakkavad. Seene kasvukiirus on Jürgensoni (ja muidugi paljude teiste raamatus viidatud autorite) järgi põhjuseks, miks seen on olnud oluline viljakusesümbol.

Eestlased on harjunud end metsarahvaks pidama, kes on muu hulgas alati ka seentest lugu pidanud, kuid Jürgenson teeb meile kähku selgeks, et meie praegune seenelembus on hoopis 19. sajandi lõpupoole ja eelmise sajandi algul sakstelt õpitud komme! Nagu teisedki põhja- ning lääne-Euroopa luterlikud rahvad, ei pidanud ka meie varem seentest lugu, välja arvatud setud, kelle hulgas on alati olnud tugev vene kultuuri mõju. õigeusklikud nagu ka katoliiklikud kultuurid on Jürgensoni järgi seenelembesemad olnud kui lutelikud.

Kui suur oli euroopa rahvaste seenelembus enne kristluse saabumist, seda võib vaid oletada. Jürgenson aga arutleb, et eurooplase võõrdumine seenest sai õieti alguse juba siis, kui hakkas intensiivsemalt arenema maaviljelus ning mets koos kõigega, mis seal elab ja kasvab, jäi inimesele võõraks...