""

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...Romantistlik seenehimu

Seda arutluskäiku jätkates võiks ju ka põhjendada eurooplaste (sh. eestlaste) taastärganud huvi seente vastu 19. ning eriti 20. sajandil. See pole midagi muud kui romantistlik tahtmine tagasi loodusesse, laiemas vaimses mõttes iha pääseda meie kultuuristatud, lahterdatud, piiritletud, kodustatud maailmast müstilisse, hoomamatusse, määratlematusse valda. Ning erinevalt näiteks Hiinast, kus kultuurist loodusesse püüdlemine väljendus mägedesse minekus, tähistab meie maa(ilma)nurgas loodust mets.

üks kõige "metsikumaid" olendeid metsas näib aga olevat just seen. Nagu sai eespool Erast Parmastole tuginedes näidatud, ei ole teda ülejäänud eluslooduse suhtes lihtne süstematiseerida, lahterdada, "kodustada". Ta kasvab taimedega võrreldes uskumatult kiiresti ning omab teisigi väga kummalisi omadusi. Ja kui teda süüa, võib ta sind ära tappa, või hoopis visata sind nägemuste põrgusse või taevasse, kus haihtuvad kõik inimese tavapärased süsteemid ja lahtrid.

Tagatipuks kirjutab Aivar Jürgenson, et erinevalt mõnedest teistest, nii looduslikest kui sünteetilistest mõnuainetest, ei ole punase kärbseseene puhul ikka veel lõplikult selge, milliseid psühhoaktiivseid alkaloide ta täpselt sisaldab. Teiseks pole ühegi konkreetse seene puhul teada, millises vahekorras need alkaloidid temas on. ühesõnaga ei ole kunagi lõpuni teada, kuidas kärbseseen tarvitajale mõjub.

ükskõik kust otsast vaadata - seen on väga hägune olevus.

Kärbseseene mõju ei olnud päriselt teada ka neil aegadel ja neis piirkondades, kus see oli teataval määral osa inimese maailmapildist ja seda osati tarvitada. Jürgenson kirjutab korjakkidest, kes söövad seent vaid äärmisel vajadusel, sest on oht, et seent süües "võid saada endale ka teise pea ja võid hätta sattuda, sest mõlemad pead räägivad erinevat juttu ning käsivad teha erinevaid asju". Neenetsitel olla uskumus, et selle, kes seene vaime joobes õigesti ei näe, võivad seene vaimud tappa ja tarvitaja "läheb pimeduses kaotsi". (lk. 167).